Erinevused

Vahelduseks astuksin ma oma ego-kesksest (ehk mina-kesksest, loomulikult) maailmast välja ja räägiksin natukene ümbruskonnast. Arvan, et hea teema on ’erinevused kodumaal ja Dornbirnis ettejuhtuva vahel’, jutustan peamisest J

Inimesed. Pigem on siinsed inimesed avatud, rõõmsad, sõbralikud. Kui tänaval sulle vastu tullakse, siis ei saa sa mitte näha pahase ja väsinud näoga inimest, kes silmkontakti väldib, vastupidi! Sind teretatakse naeratuse saatel ja kui sa vastu ei naerata, siis tõenäoliselt loetakse sind üheks ebaviisakaks persooniks.

Teretamisega on aga selline lugu, et mul tavaliselt peale naeratuse rohkem midagi jagada ei ole, ma lihtsalt ei tea rohkem :D. Enamus kohalikest räägib kõrgsaksakeelt, sellest ma natukene jagan, aga kõik nad räägivad Vorarlbergi-saksakeelt ja no see...See on minu jaoks üks paras giberisshh, millel on kerge saksakeele maik juures. Seetõttu ei saa raadiot ka kuulata – Vorarlbergi murrak (või mis see ka ei ole) on ikka terves Vorarlbergis.

Kool. Peamine erinevus Tallinna Ülikooli ja Vorarlberg University of Applied Sciences’i vahel on tunniplaan. Jah, otseloomulikult kõik tunnid seal sees ja täitsa erinevad nimelt ja sisult, aga antud hetkel mõtlen süsteemi J Kui Tallinna Ülikoolis on sul üks kindel loeng iga nädal samal ajal ja tõenäoliselt samas ruumis, siis siin on pahupidi. Ainult loeng on kindel. Toimumisaeg, -ruum, -päev – need on iga nädal nagu grammike müsteeriumit. Tore on see, et rutiini ei teki, halb on see, et tunniplaan vahetub pideval ja näiteks eile leidsime oma ainetes paar kokkulangevust, mida üleeile ei olnud. Loodame, et need kaovad sama kiiresti ka ära J

Õppejõududega ei ole ma täiel määral veel tuttav. Aga kui nad kõik on avatud diskussioonile, suhtuvad meisse kui partneritesse, kuulavad huviga arvamusi, muresid, rõõme ja oskavad loenguid nii põnevalt pidada nagu meie esimese loengupäeva õppejõud (jaa, kolmapäeval olid mul kaks esimest loengut J)...no, sel juhul on mul hea meel, et ma Tallinna Ülikoolis niipea loenguid võtma ei pea. Mitte nüüd nii kurjas mõttes, et meil on see süsteem nii halb ja õppejõud jamad, ei-ei, lihtsalt siin on see niipalju parem, et isegi ’hea’ puhul on paratamatult tegemist nii-öelda tagasilangusega.

Vaba aeg ja muidu elu.  Infotehnoloogiline pool (internet, eestimaised võimalused nt ID-kaardiga seoses, kaardimaksed jne) ei ole eriti pädev võrreldes Eestiga. Internet on pigem aeglane ja kallivõitu, ID-kaarti ei tahetud pangas kohe isikuttõendava dokumendina vastu võtta (tegime endale Austria pangakontod..ee, checklist?) ja kaardimaksed ei ole kõikjal niivõrd teretulnud (nt toidupood Lidl ei aktsepteeri mu armsat Visa Electronicut).

Kuid selle kõigega tulen ma toime. Lausa fantastiliselt, eriti kui võrrelda seda nüüd järgnevaga...Austria elanikud, vot need on ühed tervisele, heaolule ja turvalisusele keskendunud inimesed. Kõikjal on sildid ja suunad ja hoiatused, et ikka midagi ei juhtuks ja kõik teaksid, millega tuleb arvestada. Turvalisus on number 1! Isegi pesu ei tohi välja kuivama riputada, sest see võib tuulega lendu minna ja jumal teab mis siis saab! Aga ühe tibatillukese asja on nad kahe silma vahele jätnud. Küllap meelega, sest kohati tundub, et 2/3 kohalikest tegelevad sellega – ehk on suitsuhoolikud. Nad teevad suitsu tänaval, söögikohtades, baarides ja pubides, Kolpinghausi (see on mu ühika nimi) igas nurgas, ruumis, köögis (isegi liftis!) jne..Ainult ülikooli ruumid on puhastele kopsudele, muidugi sellest väljas tehakse ikka tossu. Rohkem leidub silte 'Suitsetamine lubatud' (miks seda siin üldse vaja on?) kui keelavaid.

Ma ei ole kunagi suitsuhaisuga läbi saanud ja tihti ei vaata ma eriti rõõmsa näoga otsa inimesele, kes suits käes vastu tuleb. See hais jääb külge absoluutselt igale poole ja rikub lisaks mu heale tujule ära ka mu enesetunde. Olen jah üks virisev koll praegu, aga see on tõesti ko-hu-tav! Kõik need peod PolarTV-s on lõppenud seetõttu oodatust varem, mul lihtsalt hakkab nii halb. Siiralt igatsen siia Eesti spetsiaalseid suitsuruume, avaliku koha suitsukeelde, ja seda austust ja arusaama, et nendel, kes ei suitseta, on tegelikult ka õigus mitte olla passiivne suitsetaja.

Tore on vähemalt see, et nad on pühendunud tervislikule eluviisile. Iga päev kohtume jooksjate, jalutajate ja muidu sportlikus riietuses inimestega. Tore on üle pika aja olla üks neist J Näiteks eile käisin Zumbas! Jah! Ja täitsa tasuta (või soovi korral võisid karpi paar eurot panna, aga see noor neiu on täitsa seda väärt!). Oeh, fantastiline enesetunne J Nüüdsest iganeljapäevane luksus! Selle kõrval on ka iganädalane (1p per nädal, 2h) ujumine! Hommikuseks äratuseks paar joogaliigutust! Could it get even better..? J

Päikest! J ☼