Pisarad silmis ütlesin ma kõigile head aega ja kallistasin! Nii head ja armsad, kallid ja toredad, abivalmis ja hoolivad! Kõik iseloomud olid esindatud J
Raske on seda sõnadesse panna, mis emotsioonid mind valdavad, kui tagasi mõtlen. See, mida mäletada tahan, seda on palju ja rohkemgi:
Innsbruckis ootamine ja rongisõit Dornbirni
Minu esimene päev Dornbirnis: rõõm toa üle, kohtumine leedukatega, asjade lahti pakkimine
Bödelel suusatunnid ja Lech Zürs
Orientation Week-il Eesti tutvustamine ja enda tutvustamine liikumismängu abil (ei ühtegi taimetoitlast, aga üks, kes on rekkaga sõitnud)
Welcome Party Polar TVs
Liechtensteini külastus ja vürstiga kohtumine
Kirbuturg ja koogikohvik
Bregenzi karneval ja mu äge soeng
Funkenid
Kõik grupitööd ja kohtumised (eriti Innovative Methods ja Intercultural Dialogue)
Karrenile matkamine
Zumbatrennid ja ujumaskäigud
Feldkirchis šnitsli söömine
Troonide Mängu õhtud koolis
Riikide õhtusöögid
Hamburg, Berliin, Leipzig
Viin ja Ljubljana
Milano ja Genova (ja minu Gerly!)
Ekskursioonid Salemi ja Werdenberg-Smugglers Path-Feldkirch
Acoustic research x2
Eesti keele õpetamine
BBQ peod Sebastianstrassel ja koolis
Holi Color
Bregenzi Strandbad ja Bodensees ujumine
Lendamaskäik ja lennuki juhtimine!
Ema ja Allani külaskäik + Inatura, Konstanz, Lünersee, Alpine Coaster
Mandy sünnipäev jõe ääres ja kõigile ’Head aega’ ütlemine
Viimase päeva hommikusöök nurgapealses kohvikus koos armsa Erasmuslaste seltskonnaga J
2
Gabor ja Nikolai saatsid mu rongijaama, aitasid mul kotte vedada. Viimased kallid ja ongi tsau-tsau Dornbirn! Rongisõit läks sujuvalt. Rongivahetused läksid kiiresti ja neid oli vaid kaks: Dornbirn-Lindau, Lindau - Ulm ja Ulm-Braunschweig.
Kõht läks vaid hirmus ruttu tühjaks. Kahest kaasavõetud võileivast jäi päris üsna kohe puudu ja kõht küsis juurde. Minu suule aga kerkis naeratus. Olin ju kaasa haaranud tüki Berkäset ja mureleid! Nämm! Mõnulesin selle maitsekombinatsiooni juures ja vaatasin aknast välja, kuidas kõigest ümbritsevast mööda kihutame. ICE ikkagi.
Sest nüüd ja praegu, kui ma seda kirjutan, istun ma rongil, mis mind siit ära viib. Otsa sai. Enam ei ole. Aga nii on ju kõige heaga...
1
Kell oli peaaegu 23, kui ma kohale jõudsin. Veel üks samm kodule lähemal. Üks öö ja algab nädalavahetus! Kaks ööd ja algab uus nädal! Paar signaalitamist ja rohkem kui küllalt stausid..oh, Saksamaa! Mõni öö ja päev veel ja algab kodutee.. enam ei ole palju. Sest mis tuleb peale numbrit 1?
Paratamatult keerleb pea terve inimelu ümber raha. Või pigem
ümber selle koguse. Sama oli ka minu Erasmuse puhul. Enne siiatulekut peas
keerelnud küsimusest 'Kas tulla või mitte?' sai üpris kiiresti 'Mille eest
tulla või mitte?'
Erasmus programm on Euroopa Liidu programm, milles saavad
osaleda kõik ELi kõrgharidust omandavad kodanikud läbi oma ülikooli, mis on programmiga liitunud. EL on
sätestanud mitmed tingimused, sealhulgas, et õpingute eest raha võtta ei tohi
või et õppurit toetatakse rahaliselt. Meie puhul tähendas viimane 430€ suurust
toetust per kuu (+400€ transpordikulude katteks, aga sellega ju otseselt
elamisega seoses arvestada ei saa).
Snipping tool-iga otse FHV koduleheküljelt
FHV tegi asja meile grammivõrra kergemaks ning riputas koolikodulehele kõik vajaliku info, sh kuludetabeli. See väike, kuid päris kasulik
info ütles, et tuleks arvestada 700-800€ suuruse kuluga per kuu. Plaani sai
võetud 5 kuud x 800€ ehk 4000€. EL kattis sellest 4kuud x 430€. Üks kuu läheb
n-ö kaotsi, sest kuna reaalne siinviibimisaeg ei ole päevagi rohkem kui 4,5 kuud, ümardatakse see neljaks kuuks. Muidugi, kui lugeda lepingutingimusi peatüki „Millal
peab tudeng raha tagasi maksma“ alt, tuleb välja, et vähem raha võib
teoreetiliselt minu kasuks olla.
Küsimusele, mida teha ülejäänud 2280€ga, mis puudu on,
vastasin mina "Õppelaen ja töökoht Jahtklubis". Milline on aga reaalsus?
Alustaksin sellest, et igale järgnevale tudengile, kes siia
tuleb, ütleksin, et FHV info vastab tõele ja sellega tuleb arvestda. Samas sõltub
väga palju ka oskusest end majandada. Mina, väike õnnelik, olen seda oskust
juba teismeeast saati saanud lihvida. Ja kui alles terve juunikuu alles ees
oli, teadsin, et võin enda üle uhke olla ja praegu, kus lõpp on ukse taga, võin
seda vaid kinnitada. Minu kulud jäävadki 700-800€ juurde per kuu. Aga, nad
sisaldavad kõiki neid suurepäraseid reise, täismahus.
Küsimus on ju tegelikult vaid selles, et kuidas ja kuhu
keegi oma raha paigutab ja kuidas see kontrolli all on (märksõna ’Eelarve’). Ja
olgem ausad – igakuised 100€ ’võitu’ tuli juba sellest, et me Enega kahekesi
ühte tuba jagame. Järgnevad tulid odavama toidupoe eelistamisest, teatud kulude
vältimisest (alkohol, peokulud, maiused, asjad, mida tegelikult vaja ei ole).
Süüa tegin suuremas koguses, pikemaks ajaks ette ära. Menüü panin kokku selle
põhjal, mis hea oli veel etema hinnaga. Ning nagu Ene oma blogis juba päris ammu kirjutas:
"Ma võin
valida iga päev väljas söömise, pidudel suurte alkoholikoguste kummutamise,
kalleima võimaliku ühiselamutoa, reisides kohvikutes söömise ja hotellides
magamise. Või ma võin valida ise toidu valmistamise, odavaima ühiselamutoa,
alkoholivaba kuu ja reisides Couchsurfingu kasutamise."
Miks seda koolis ei õpetata?
Kindel võib olla – elamine siin Vorarlbergi maakonnas on
märgatavalt kallim, kui kodumaal, aga kulude suurus sõltub tihti inimesest.
Kuigi raha on tihti väga tundlik teema ja ma tavaliselt seda parema meelega ei käsitle,siis mulle tundus, et tuleks sellest siiski vahelduseks juttu teha. Ma loodan, et maalinud pilti, et siin igat viimast senti loen ja poeriiulite vahel vesise suuga käin. Ei, jutu mõte oli teada anda, et kaalutletud ja kalkuleeritud eluviis tuleb mul päris hästi välja ja seda kinnitab minu siinolek ja head mälestused toredatest reisidest J
Teise tänase postituse teen pisut mägisemal teemal: meie Kanisfluh elamus ja Rappenlochi jalutuskäik J
Alustuseks Kanisfluh, Alpide üks esimene mägi Au juures ja teiste
sõnadega - üks ainukordne kogemus mu elus! Küllap suurest väsimusest ja paarist
grammist hirmust tulenevalt ei nautinud ma seda nii suure tuhinaga kui Ene, kuid sellegipoolest olen väga õnnelik kogemuse üle J Okei, Ene puhul annab juba teadmine mäel olemisest talle nii palju energiat ja
rõõmu, ühe suurima naeratuse kindlasti J
Minek oli laupäeval ja võrdlemisi spontaanselt. Mõte mõlkus peas juba pikemat aega, aga palju sõltus ilmast. Neljapäeva õhtul andiski meie kohalik kursusekaaslane Carmen teada, et lumi on sulanud, ilmateade lubab parimat ja kas nüüd või mitte üldse!
Kuna emaga kõik kaasa pakkisin, laenasin
spordipüksid ja tuulejope leedulannadelt, jalatsid ja korraliku seljakoti,
sõjaväe magamiskoti, mütsi ja kindad sain Carmeni käest.
Carmeni elukaaslane oli meile teejuhiks, ta kinnitas, et minek on turvaline
ja tema on seda teinud vähemalt 40 korda, alates 16. eluaastast. Niisiis - 17:33 astusime Dornbirnist bussile, sõitsime Ausse, kus ees ootas meid midagi hoopis teistsugust.
Jõudsime kohale, meid võeti kenasti vastu ja asusime teele. Minu suureks rõõmuks 2044 meetrist (Kanisfluh kõrgeim tipp "Holenke") vaid 600m tõusu pidime matkama (1,5-2h), esimesed 700m sai autoga
ja Au ise on 700m kõrgusel. Mäekülge mööda üles matkamine võtab
ikka päris kiiresti võhmale, aga nagu meie 'giid' korduvalt kinnitas - asi on
seda väärt. Etterutates võin öelda - oli küll J Teel kohtasime ka Alpi kaljukitsi ja meie õnneks oli neid sellele mäeküljele kogunenud päris palju. Kuulasime, kuidas nad oma sarvi klõbistasid ja jalutasime neist päris lähedalt mööda. Vabalt elavat looma omas keskkonnas näha on ikka hoopis midagi muud, loomaaias käiguga ei anna seda kuidagi võrrelda.
Mäe tippu jõudsime umbes 10 minutit enne päikeseloojangut. Väga
kaunis vaatepilt, mida jagasime paljude teistega, kesMidsummerit ehk aasta pikimat
päeva tähistama olid tulnud. Ringi vaadates võis näha palju lõkkeid ümbritsevate mägede nõlvadel, ka meie omal. Päike veeres vaikselt Bodensee taha peitu, pilvedelt peegeldamas roosakas-kuldne kuma. Seisime kõik koos lõkke ümber ja nautisime. Minu ja Ene jaoks oli see ka kui jaanipäeva tähistamine. Järgmine aasta on päris tore tagasi mõelda J
Õnnelikele tippujõudjatele pisteti üks Mohren näpuvahele J
Päike vajumas Bodenseesse
Enne südaööd pugesime magamiskottidesse. Minul kahjuks magamisest suurt miskit välja
ei tulnud, vahel oli külm või midagi häiris, korra tundsin kerget lämbumistunnet
(tekikott on ju ülepea kinni tõmmatud, pisike auguke õhu jaoks) ja siis oli
juba kell 5 ja kõlas äratus. Muidugi, positiivsema nurga alt - ärkvelolek andis
mulle võimaluse nautida selget tähistaevast, imetleda Linnuteed, otsida Suurt
ja Väikest Vankrit..
Magamistuba J
5:20 algas päikesetõus. Väga mõnus, lausa fantast J! Vaated olid palju selgemad, näha sai nii Saksamaale, Šveitsi kui Itaaliasse, nii
Alpidele, Bodenseele kui väikestele külakestele mäe ümber. Hommikused
päikesekiired andsid neile kõigile kerge lisavõlu J
Esimesed kiired...
..ja juba pisut rohkem
Enne tagasiteele asumist soovisin veel ühe
asja ära teha. Mitte päris minu checklisti kuuluv, kuid siiski
mingi ammune mõte tuli meelde - mis tunne on seista täiesti mäe ääre peal? Mul
oli võimalus see järele proovida J Ene ja meie 'giid' jäid maha, mina võtsin
ette jalutuskäigu mööda pisikest peenet teeriba mäeküljest välja turritava tipu poole.
Pildi paremal pool - minu tipp J
Tee servale
Kolmest küljest ümbritses mind vaade otse alla! 1300 meetrit! Need vaated ja teadmine, et olen täiesti mäe serval..põlvedes oli kerge surin täitsa olemas. Vaatasin seal pisut ringi ja istusin maha, et pisut hetke nautida J Praegu, tagasimõeldes, liigitan selle kogemuse parimaks, mis Kanisfluh-l sain J!
Vaateid ja seda tunnet nautimas!
Otsevaade Bodensee suunal
See täpp seal olen mina. Jah, mina!
Tagasitee läks märgatavalt kiiremini. Tegime ka peatuse ühe maja juures ja soetasime tüki juustu kaasa (kingitus meie teejuhilt J ). Väga eriline juust kusjuures. Miks? Sest kaheks kuuks - juuliks ja augustiks - tulevad talunikud oma lehmadega kõrgele mäenõlvadele, kus lehmad söövad puhast, ilma igasuguste kemikaalideta rohtu ja ka taimi, mida mujalt ei leia. Suur osa piimast läheb juustuks, juustu tehakse käsitsi. Nägime ka pisut juustutegemist - kuidas piima kuumutati ja segati. Tuli tehakse alla kusjuures puudega, nii nagu peab J Ehtne Alpi Bergkäse!
Maitsta ma seda konkreetset juustu ei ole veel saanudki, aga kõik teised kohalikud juustud on siin ikka väga mõnusa maiguga!J
Kindlasti külastage järgneva paari päeva jooksul ka Ene blogi, usun, et sealt tuleb üks pisut pikem ja täpsem kirjeldus J
Pühapäeva õhtu läks pigem puhkamise alla. Sõitsime korra ka Waldbadi, kastsime end vette ja lebotasime, kuid pikalt ei viitsinud ja eks pisut raske on nautida ka, kui suur väsimus peal on.
Tänane hommik algas aine Gender and Diversity Training viimase loenguga ja ühtlasi ka lõpuhinde väljateenimisega. Ülesandeks oli 1,5h sisustada mingisuguse seotud teemaga. Meie grupp tegi kaks töötuba teemal 'Gender Discrimination', alapeatükkidega 'Differences between men and women' ja 'Discrimination border'. Mainin ruttu ära, et see on ainus loeng, mille puhul ei ole ma kindel, kas õppejõud jäid rahule, muidu on kõik tulemused väga head J
Edasi läks päev pisut toredamas noodis - võtsime suuna kolmekesi, mina, Ene ja Gabor, Rappenlochile (kliki pildigalerii jaoks). Rappenloch on pisut vähem kui 10-minutilise bussisõidu kaugusel Dornbirni külje all ja pigem selline kerge jalutuskäik ülevalt jõe kohalt, väikestest kosekestest mööda ja ümber järve. Hea kerge jalutuskäik, mööda puidust teerada või treppidest üles. Minu õnneks, sest baleriinadest piisas - ka tossud saatsin emaga tagasi.
Päris omapärane kaljusein, pole sellist varem näinudki
Mingi hetk võtsin varbad paljaks, jalutasin mööda kiviklibu ja läbi vee, tundsin sooja kivi enda jalge all ja nautisin tunnet, kuidas kõik mu sees palju kergemaks läks J Kerge kosutus kehale ka vee abil - nautukene ujusime järvekeses. Vesi oli parajalt jahe, aga ujudes külm ei hakanud. Pikemaks ma küll suplema ei jäänud, tahtsin lihtsalt sellist head loputust ning mõnusat emotsiooni, mille vesi tekitab J
Tagasiteel panime paika plaanid viimasteks päevadeks:
Homme käin ma koolis, kingi pisut komme, kohtume ühe õppejõuga ja õhtul on väike seltskondlik viibimine. Kutsusin meie tuppa väikse erasmuslaste seltskonna, et teha koos midagi toredat, juttu ajada ja üksteise olemasolu üle rõõmu tunda J
Kolmapäeva alustame Enega ühes kohvikus, teeme ühise hommikusöögi. Seejärel veel viimane Farmers Marketi külastus, plaanin soetada juustu ja mureleid. Ei jõua ära oodata!
Mohreni õlletehasesse me ei läinud, aga poolele teele - Ölzi leivatehasesse jõuame ehk ikka J
Peale lõunat ootab meid ees koolis kõikidele loengutele tagasiside andmine, kohaliku pangakonto sulgemine ja ehk saan lõpuks läbi astuda ka ühest kleidipoest. Dornbirn on selle koha pealt üks päris kummaline koht. Siin on nii palju kleidisalonge, et tahaks lausa küsima minna, et millest nad end üleval peavad? Kleiti ma endale osta ei plaani, tõenäoliselt on need hingehinnaga..aga läbi tahan ikka astuda ja ehk võimalusel ühe ka selga proovida J
Neljapäeval läheme hommikul Bodensee äärde, taas Strandbadi. Tahan väga nautida selles järvekeses ujumist, eriti just ujuda kaldast eemal oleva platvormini ja sellel peesitada ja puhata J
Õhtul tähistab Mandy oma sünnipäeva ja meie ütleme ühtlasi ka head aega. Reede hommikust alates olen ma valmis võtma jalge alla uue tee, suund Dornbirnist välja ja vaikselt kodu poole J
Taas tunnen, et on aeg võtta lahti oma blogi ja panna miskit kirja. Viiamased päevad on kõik nii tihedad olnud ja olen päris väsinud pidevalt...aga samas tean, et kunagi kaugemas tulevikus, kui seda blogi ise loen, tahaksin ikka kõigest lugeda ja mõelda.
Nonii, teen kalendermärkmiku lahti ja seal seisab: Leedu õhtusöök, Yeeuniga pitsat söömas ja Farewell ütlemas (..kuniks ta Eestisse külla tuleb - hurraa!), inglise ja saksa keele viimased loengud, Birdshow Bregenzis Ene ja Mandyga, viimane Sociopedagogical Methodology in SW Contexts loeng + aiapidu õppejõu juures, Kanisfluh ehk 2044m kõrgusel mäe tipus ööbimine, Waldbad Enz, Gender and Diversity Training viimane loeng, Rappenloch..ja ongi täna.
Kui ma satuksin nüüd hoogu ja kõike jagada tahaksin, läheks küll pool päeva ära :D Ma olen selleks pisut väsinud ka...Võtan vaid peamised, teen neist kaks postitust, sealjuures püüan teha lühidalt J
Alustuseks sooviksin aga kaunist jaanipäeva kõigile! Tähistage siis hoolega ja ärge rumalusi tehke! Me Enega saime ka pisut tähistada, Kanisfluh otsas tegid kohalikud täitsa korraliku lõkke ja täna on, üle pika aja, täitsa jaanipäevane ilm - müristab, sajab vihma, lööb välku. Neljapäeval teeme seltskonnaga ka väikese grillimise.
Aga nüüd, alustuseks Bregenzi Birdshow. Mandy arvas, et oleks tore kolmekesi ära käia ja vaadata, kuidas Pfänderilt vaade on ja mida üks linnushow tähendada võib. Sõitsime gondliga üles ja kuna jõudsime pisut vara, jalutasime ringi ja vaatasime loomi. Vaade oli tõesti päris kena J
Kell 11 algaski linnushow. Ma sõnastaks selle kui 'kergelt meelt lahutavaks' - kuulasime saksakeelseid fakte nende lindude kohta, vaatasime kuidas kotkad, kullid (võib-olla keegi veel :D) taeva all tiirlesid, kuid otseselt etendust ma selles ei näinud. Muidugi, täitsa tore oli erinevaid linde taeva all lendlemas näha ja hiljem jalutasin veel puuride eest läbi ning vaatasin lähemalt.
Väidetavalt pidid need linnud olema vähemalt pooleldi metsikud (osa on puurides ja neid toidetakse, aga muidu samades eluoludes ja iseloomudega). See võis olla ka põhjus, miks üks neist arvas, et ta ei pea meile rõõmu tegema oma kohalolekuga ning läks väheke pikemale tiirule. See pidi kusjuures päris tavaline olema ja ka etenduse tingimustes oli kirjas, et linnud võivad kaugemale lennata või isegi restoranis järelvalveta jäetud šnitsli taldrikult pihta panna.
Peale etendust mõnus lõuna, puhkepaus ja mina ja Mandy tulime koos gondliga alla ning vaatasime Bregenzis väheke ringi. Ene otsustas alla jalutada ja hiljem suplema minna - loe edasi ja rohkem Enelt.
Teel üles
Sissepääs
Enne gondlile astumist märkasin miskit tuttavat.. J
Paar video ka, ehk saate parema aimduse J:
Teisel videol on kenasti näha, mismoodi ühele linnukesele sobis kõige paremini otsetee üle inimeste pea. Esimene kord oli päris ehmatav kusjuures. Taustal kuuleb Mandyt ütlemas: "Bird-bird-bird", ta proovis mulle märku anda, et ma vajadusel õigel hetkel ikka pea õlgade vahele jõuaks tõmmata J
Miskipärast on nende pikkade piltide tegemine mulle nii armsaks saanud, hea meelega jagan neid ka J:
Varbad vees ja tuju hea J
Järgmine päev ehk reede läks tervenisti sotsiaalpedagoogika loengu alla ja nagu eelpool mainisin, tegemist oli viimase loenguga ja aine lõpetamine toimus koos aiapeoga. Alustasime väikese tagasiside andmise ja reflekteerimisega, seejärel glasuurisime, põletasime ja puhastasime oma savitööd ning enne pidu sai veel trummide abil väheke muusikat tehtud.
Savitööde kohta tegin väikese protsessipildi - hea kerge ülevaade kõigist neist neljast reedesest töötunnist J Valmis said! Lõpptulemust ei ole kahel põhjusel - tahan, et ema näeks oma kinki esimesena ja vaasist jäi pilt tegemata, sest peale puhastamist läks suuremaks mullikilesse pakkimiseks ja...kes tahab näha, tuleb vaatab, kui see ükskord koju jõuab J
Vahepeal väga head kohvi nautides, kohalikelt pagaritelt toodud värskelt tehtud saiakesi ja nende kõrvale Leberkäset süües (Nämm!) puhkasime hästi tehtud tööst ja valmistusime väheke rütmikamaks loenguosaks.
Peale väga maitsvat ühist lõunat istusime kõik kenasti ringi ja igaüks meist valis endale ühe meelepärase trummi. Ka instruktorile üllatuseks kulus vaid 10 minutit selgituste jaoks ning voila! Muusika! Ka mulle tundus, et meie grupp sai päris hästi pihta rütmidele ja instruktori juhistele. Me justkui kõik tajusime üksteise käeliigutusi ja seejärel kas lihtsalt ühinesime või lisasime miskit omaltpoolt. Ma absoluutselt nautisin seda protsessi ja avastasin, et on olemas trumm täpselt üks minu jaoks - 'Ocean drum'. See on lihtsalt nii hea kõlaga ja sellega saab imiteerida lainete häält! - Kuula siit! Mis oleks veel sobivam minu jaoks? Ka mängides kuuleb pisut neid kuulikesi põrisemals - kliki video vaatamiseks - päris hea minu arvates J Kui ma nüüd suudaks kasvõi mõnegi rütmi-idee meelde jätta!
Õhtul sõime koos suures seltskonnas, ajasime lõbusalt juttu, istusime lõkke ääres ja põristasime pisut trumme. Mina tegin aiapeole kaasa täidetud mune ja Ene kamavahtu ning seejärel mõnulesime mõlemad kiituste käes :D Väga pikaks me siiski ei jäänud, sest laupäeval ootas ees Kanisfluh!
Nüüd aga pisikene hingetõmme ja kohe alustan ka järgmise postituse kirjutamist! Mul on Dornbirnis veel nii vähe jäänud, ideid on palju ja seetõttu tuleb terve aeg olla võimalikult tegus ja praktiline.
Siin Dornbirnis olen kogenud palju õnne ja rõõmu. Üks neist oli seesama teisipäev, kui lendamas käisin, sest lisaks oli see ühtlasi ka päev, kui mu külalised saabusid J Nimelt, kallis ema ja Allan arvasid, et nad tuleksid hea meelega mulle siia külla J Ma ütleks, et paremini enam arvata ei saa :D
Suurepärane! Nii hea oli teada, et ema on tulemas ja veel parem oli neid Kolpinghausi ees ootamas näha. Tervitused-kallistused, auto asjadest tühjaks ja tegutsema. Päris tore oli vaadata, kuidas kapid täitusid eesti toiduga ja hea tunne oli vabalt eesti keeles rääkida.
Selle blogipostitusega loon kerge ülevaate sellest toredast ajast ja tegevustest, mis meil koos oli. Püüan kirjutada lihtsalt...aga hoiatan ette: lühike see ei ole!
Teisipäeval puhkasime pisut, eks neil oli päris pikk sõit ka. Sõime koos lõunat ja loputasime kuuma nahka Dornbirni jões.
Kolmapäeval alustasime hommikut hea eesti toiduga, mis mul keele alla viis (ja mina ei saanud aru, mida Kallis rääkis, kui ütles, et eesti leib on ikka hoopis teine jutt - on jah! Nämm!). Seejärel Farmers Markt, jalutasime ringi ja me Enega soetasime head juustu ning sünnipäevakingiks lilli. Astusime läbi ka sellest kaunist Dornbirni kirikust J Peale ühist lõunat ootas mind ja Enet ees saksa keele presentatsioon ja korealanna Nara sünnipäeva tähistamine, seega õhtul said külalised rahulikult Dornbirnis ringi jalutada ja puhata.
Otsi-otsi hoolega, kes on pildil? :D
Neljapäev algas Inaturaga. See on modernne muuseum erinevate interaktiivsete väljapanekutega ja selle eesmärk on anda hea ülevaade inimesest, tehnikast ja loodusest.
Alustuseks tehnika ja teadus, lihtsalt ja loogiliselt oli seletatud, kuidas miski ja miks toimib, kõikjal sai näppudega lähemalt uuritud.
Edasi loodus paljude erinevate loomade ja taimedega. Erinevad kivimid Vorarlbergist, loomade topised, elusad konnad ja putukad-mutukad, sai näha, kuidas keeristorm tekib ja lõpetuseks jooksurattal elektrit toota.
Kolmas osa Inaturast andis aimu inimesest. Sai kõndida mööda kurku alla kopsudesse ja edasi alakehasse ning näha, kuidas miski toimib erinevate organitega seoses. Minu jaoks oli Inatura päris põnev ja kindlasti raha väärt külastus (eriti kuna saime perepileti ja tänu sellele märgatavalt odavamalt).
Teadus ja tehnika
Juhend, et mis teha ja miks see nii toimib
Et näha kuidas tuul liigub ..aga eks niisama on ka tore mängida J
Päris vägevad topised olid
Oligi Edelweiss!
Keeristorm
Hiir rattal :D
Inatura järel astusin koolist läbi, õpetasin pisut eesti keelt ja õhtul käisime Karrenil ära. Sõitsime üles, tegime paar klõpsu ja üheskoos leidsime, et hea idee on õhtu veini ja taluniketurult ostetud juustuga lõpetada J
Karrenilt tagasi tulles
Reede otsustasime pisut kaugemale vaadata ja võtsime suuna läbi Šveitsi Konstanzi poole. Seal sai pisut ringi sõidetud, lõpuks ja küllap kõigi rõõmuks maha istutud, kõht täis söödud ning seejärel Bodensee äärde mindud. Bodensee on ikka iga nurga pealt päris kaunis ja olen õnnelik, et sai vastu võetud otsus minna järvele ringsõitu tegema. 45 minutit vee peal, pisut kohvi, tagasi mandrile ja suund auto poole.
Päeva jooksul olime püüdnud kätte saada ühte toredat neiut, kes Eestist Konstanzi kolis, et näha, kuidas tal hästi läheb J Viimase tegevusena Konstanzis saigi paar sõna juttu tehtud ja kallisid jagatud. Loodetavasti leiame temaga ühise aja ja ta jõuab mulle veel Dornbirni külla.
Magustoit..nämm!
Tõsijutt J
Sellise lisandi võiks kunagi endale aeda saada - hea murule pikali visata J
Õhtuks olid kõik Erasmuslased kutsutud Marktplatzile Anzieh baari, kus toimus Farewell Party ehk head-aega pidu. Kooli poolt korraldatud, jalgpalliks lausa lisatelekas tellitud ja meist pildid seinale jooksma pandud..aga esimesed tulid kohale 2 tundi hiljem. Pisut ebamugav oli, sest meie Enega olime ka ühed neist, peamise vahega, et meil oli pikk ja tore perekonnaga seotud reis, mitte me ei olnud seltskondlikud kuskil ühikas.
Laupäev oli üks mu lemmikuid ja kannab nime Lünersee. Lünersee on üks kaunis koht pisut Bludenzist edasi ja lühidalt öeldes tähendab mäel asuvat järvekest. Lihtsalt suurepärase vaatega koht! Mina, ema, Allan ja Ene võtsime auto ja Gabor ja Nikolai tulid bussiga kohale.
Üles sõitsime gondliga, jalutasime ringi (korra jäi ka lumi teele), tegime palju-palju pilte ning otsustasime korra ka vette hüpata J Vesi oli ikka päris külm, kuid kerge kastmine tekitas hiljem ikka päris hea tunde J Paar julgemat lausa ujusid. Hiljem selgus, et ühele Erasmuslaste pundile meie seast oli öeldud, et ujumine on Lünersees keelatud...aga silti ju ei olnud.
Seejärel sai võetud üks kõhutäis, pisut puhatud ning algas teekond mäest alla. Rada otseselt ei olnud, pigem selline võrdlemisi lahtise pinnasega teeriba. Mina ei kurda - pisut keeruline, aga samas väga põnev ja mõnus. Tegin paar korda ringivaatamiseks lausa peatuse ja kuidagi lapselikult tahtsin ikka vett lähemalt vaadata ja kivikesi katsuda :D Õnneks arvasid Ene, Gabor ja Nikolai, et hea mõte on pausi teha, head muusikat kuulata (oli tõesti hea mõte!) ning väga kaugele ma teistest ei jäänudki.
Päris hea panoraam tuli, eks? J
Need värvid!
Peaaegu talisuplejad :D
Tagasiteelt vaade J
Pidin ikka kohe..ei saanud ju mitte teha :D
Kohtumine kohalikuga
Nikolai tegi ka väga hea video Lünersee külastusest:
Koju tagasi, poest läbi ja autot pakkima. See oli alles paras väljakutse, aga kõik neljakesi võtsime oma parimad omadused tagataskust välja ja ühte pisikesse autosse mahtus mu ratas, suur Lepatriinu, Ene asjad, meie kingipakid jm ning ema ja Allani kotid. Hea töö! :D
Pühapäev oli tegelikult ema ja Allani jaoks kojumineku algus, minu jaoks aga väike seiklus ja rongisõit tagasi. Täpsemalt - otsustasime minu õnneks Imstis ära käia. Imst on koht pisut enne Innsbrucki ja külastuse põhjuseks oli maailma pikim Alpine Coaster. Üles sõidad tõstukiga, alla tuled coasteriga (no mis on selle eestikeelne vastus?), istud sellesse, haarad pidurikangid ja kihutad mäest alla. Kahjuks väga palju kihutamisest lõpuks välja ei tulnud, sest paarike, kes enne meid läks, arvas, et parem on liuelda. Seetõttu sai päris mitu korda hoog peaaegu kinni pirdurdatud ja siis me emaga koos torisesime :D Aga siiski päris tore kogemus! J
Väike jupp rajast
Tegin ikka hea pildi J
Ready to go!
Kella 15 ajal jõudsime Innsbrucki, vaatasime seal pisut ringi ja kuna arvasin, et hea meelega ostan pisut leiba Dornbirni, astusime ühte poodi sisse. Ma valisin selle poe kusjuures seetõttu, et vaateaknal olid saiad reas - mis oleks parem koht veel leivaostuks? Poodi sisenedes selgus, et need olid ainsad saiad-leivad, kõik ülejäänu oli pasta, oliivid, singid ja muu, mida Itaaliast leida võiks. Ka poepidaja oli puhas itaallane, kes pakkus meile saia, sinki, oliiviõli ja veini ning poest lahkusime pooliku saiapätsiga. Tore! J
Innsbrucki raudtejaam - koht, kus minu teekond Dornbirni algas
J
Veel üks maius koos... J
Edelweiss
Järgmine peatus: Innsbrucki raudteejaam, kus kenasti mind Dornbirni rongile saadeti ja kust ema ja Allan koduteed alustasid.
See oli tõesti üks tore nädalajupp ja mul on siiani väga hea meel, et mulle külla otsusati tulla! Kindlasti seetõttu, et tore oli üle pika aja näha ja kallistada, koos ringi jalutada, seigelda ja ära teha (checklistist maha tõmmata) ning natukene ka seetõttu, et sain paljud asjad ära saadetud ja kojutulek on mulle sellevõrra kergem J
Tõesti - minu õnn ja rõõm on minu pere! Ei vahetaks mitte üht liiget ma välja!
Nädalake on mul siin Dornbirnis veel jäänud, siis tulen koju ja kallistan teid kõiki mitu korda! J
Esimene pilt veebruaris, teine pilt juunis - esimene ja viimane kuu Dornbirnis
Gabor ja Nikolai saatsid mu rongijaama, aitasid mul kotte vedada. Viimased kallid ja ongi tsau-tsau Dornbirn! Rongisõit läks sujuvalt. Rongivahetused läksid kiiresti ja neid oli vaid kaks: Dornbirn-Lindau, Lindau - Ulm ja Ulm-Braunschweig. 
