Tahan lennata....

..aga mitte eriti kõrgelt! Sest kui liiga kõrgele minna, siis pilved tulevad ette ja ei näe enam, mis maal ja mägedes toimub.

Aga jah! Lennata! Seda ma tahan veel ja veel teha ja seda ma olen ka nüüd teinud! Jah, ma käsin lendamas! Ja ma sain ise lennukit juhtida! Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaahh, niiii äge! Raske on seda emotsiooni kirjeldada, sõnadest jääb kuidagi väheks :D

Nonii, minu megaäge kõiksugustes toppides olev kogemus:

Ene kutsus mind ühel reedel maikuus Couchsurferite õhtusöögile, mis toimus Hardy kodus, Šveitsi-Austira piiri ääres. Koos sõime meeldivaid toite ja ühtlasi saime lähemalt tuttavaks. Selgus, et meie võõrustaja tegeleb vabal ajal lendamisega ja otsustasin tagasihoidlikult küsida, et kas oleks ka võimalus kunagi lendama minna koos temaga. Pean tunnistama, et see oli pisut ebamugav mu jaoks, aga praegu olen päris rahul, et siiski julgesin küsida J

Hardy vastas jaatavalt ja umbes kuu aega hiljem ja praeguseks enam kui nädalake tagasi ehk 10.06 korjas ta mu Kolpinghausist auto peale ja sõitsime Hohenemsi väiksele lennuväljale. Dokumentide täitmine, lennuk garaažist välja, kontroll, paagid täis ja 2,5h kestev lend võis alata! J

Kuna see oli absoluutselt ja igati fantastiline kogemus mu jaoks, siis ma kavatsen pisut rohkem aega võtta selle kirjeldamiseks. Seega, need, kes väga lugeda ei viitsi, võivad rahulikult piltide vaatamisele keskenduda J Pildid on kerge peegeldusega, akna piirjoone ja tiivanurga lisandiga, väike paratamatus, eriti kuna püüdsin rohkem ise näha kui läbi kaamerasilma vaadata J

Hardy ja tiivuline J

Lennuk oli kahekohaline, seest päris kena välimusega - kaks valge nahaga kaetud istet, mitu tosinat näidikut ning kaks kangi juhtimiseks. Mudeleid, marke, muud taolist ma öelda ei oska, eks te pildi pealt vaadake ja arutlege, võite mulle ka märku anda J

Turvavöö peale, kõrvaklappide kontrolltest, ipad teekonda reaalajas registeerima ja minek. Õhkutõus oli korraks pisut hirmutav, kerge raputamine ja kõikumine ja järsku - õhus! Ei mingit mõnusat tõmmet, mis suurtel reisilennukitel on, mida ma väga naudin..aga kõik muu teeb selle mitmekordselt tasa!

Kusjuures, suurema osa idee sain enam-vähem selgeks J

Suur naeratus juba enne starti! J

Alustasime teekonda üle Dornbirni ja Bregenzi Saksamaa suunas. Lendasime mägede kõrvalt ja tõusime vaikselt kõrgemale ja kõrgemale. All jäid majad ja autod aina pisemaks, silm enam inimesi ei leidnud. Hardy kirjeldas pidevalt, kus me oleme, kas me tõuseme või langeme ja miks ta midagi teeb. Leian, et see oli päris huvitav ja kasulik, sest unustasin igasuguse hirmu ja kindlasti osati ka tänu sellele tundsin end väga turvaliselt.

Millised vaated! Nii palju suuremaid ja väiksemaid järvekesi ja jõgesid! See imekaunis helesinine vesi! Need üksteise kõrval puntras istuvad majad oma punaste katustega ja need mäed! Ma tegelikult mägede suhtes erilisi emotsioone endast leidnud ei ole. Pigem selline neutraalne olek. Küllap on see seetõttu, et meri on minus täielikult selle koha hõivanud ning ma armastan kaugele-kaugele näha ja seejärel mõtiskleda omaette, et mis seal seitsme maa ja mere taga on. Mäed jäävad tavaliselt seega mängust välja.

Just üle Dornbirni, Bregenzi kohal J

Aga seekord! Kuidas nad kasvavad väikestest ja rohelistest aina kõrgemateks ja kõrgemateks, sirged voolujoonelised mäed muutumas aina tervatipulistemaks ja ähvardavamateks lumikattega Alpideks. See oleks olnud justkui lainetus, ja nagu iga seitsmes merel on kõige vägevam, nii tundus ka seal olema - seitsmes ehk Alpid. Hetkedel, kui ma õhku sisseahmides mägesid vaatlesin, taipasin ka seda, et ma ei ole reaalselt mitte kunagi mõistnud, mida üks 'Mägi' tegelikult tähendab. Nüüd tundub mulle, et eesti keelde tuleks leida mingi uus ja suurem, võimukam nimi, mis annaks edasi kõik selle jõu, vägevuse, tugevuse ja maagilise olemuse. 

Minu üldisest neutraalsusest ei kasvanud välja meeletut armastust, vaid kasvas välja suur lugupidamine. Näha neid üleloomulikke pinnavorme, haarata neid igalt küljelt ja kõiki korraga...ma siiralt ei saa aru, mis jama ma seal geograafias küll õppisin?

Oma peas olen veendunud, et mägedel on iseloom. See jõud, mis nende tipud kunagi nii kõrgele tõstis, on veel neis peidus, pulbitseb seal vaikselt ja kajastub iga mäe olemuses ja tunnetes, mis mäed meile tekitavad.

Selfie lendamise ajal ka.. :D

Kõige kõrgem punkt, ümber mille lendasime, oli Zugspitze. See on ühtlasi Saksamaa kõige kõrgem punkt - 2962 meetrit ja täiesti lumega kaetud. Kui mul peaks tekkima Zugspitzega seoses mingi võimalus, siis soovin, et see oleks gondlisõit üles ja restoranis einestamine. Usun, et vaade sealt on lihtsalt jumalik!

Päris kõrgel juba (11380 ft/8726 ft) ja Zugspitze paistab (kollane täheke)

Restoran kohe tiivast vasakul

Zugspitze

 

Terve ahelik võrdluseks (Wikipediast)

Sellise tiiru tegime peale J

Kui olime Zugspitzele ringi peale lennanud, veel üle mägede tiirutanud ja ühe väga kauni lossi ära vaadanud (kahjuks ma enam kohanime ei mäleta), küsis Hardy mu käest, et kas ma soovin lennata. Ma arvan, et mu silmad olid suuremad kui tõllarattad! Mina? Lennata? Ma ei lasknud tal kaks korda küsida!

Tegin 360 ümber parema tiiva, häästi rahulikult ja tasakesi, suul maailma suurim naeratus, süda sees põksumas. Kui tiir sai tehtud, arvasin, et pean juhtimise tagasi andma..aga vastuseks sain hoopis, et mul tuli väga hästi välja, kas ma ei tahaks veel. Muidugi tahtsin. Ma oleksin võinud sinna jäädagi.

Ja siis tuli see minu kord:

Minu ringike on pildil :)

Hardy ütles, et peaksin lennuki hoidma sirgelt Bodensee suunal, tiivad maaga paralleelselt, 5700 jala ehk umbes 1700 meetri kõrgusel. Kõik näidikud olin enne juba iseenda jaoks ära seletanud ja ei mingeid viperusi, kallutamisi ega rumalusi - tegin nii nagu kästud! Ja ei saa ju kirjutama jätta, et sain kiita ka J

Kes küll nüüd võidaks mulle selle miljoni, et saaksin end lennukijuhiks koolitada?

Saksa kiirtee A7/E532 jäi pildile

Esimene klõps Bodenseest

Nii kaugele me läksimegi - Konstanzist pisut edasi, minu jaoks tundmatu saareke

Ots ringi..

..kuidas Rhein Bodenseesse voolab..

See väike saareke on Lindau

Hoopis teist värvi

Veel enne kui ta Bodenseeni jõuab..

Kui Bodensee kohale jõudsime, võttis Hardy lendamise üle, sest viibisime kontrolltsoonide vahel ja neisse sattumine nõuaks päris hea tüki rahakotist. Neist aladest välja ja üle Bodensee. Pean ütlema, et suu kukkus ammuli - lihtsalt imekaunis! Mul vist on selle veega ikka mingi väike teema.. :D

Konstanzi juurest tagasi, üle Lindau ja Bregenzi otse Hohenemsi lennuväljale. Lõpetuseks ülimalt sujuv maandumine (mul on video ka, aga Blogger ei tee taas koostööd), ei mingit hirmu, ebamugavust, raputamist. Ainult minu rõõmust särav nägu, mille eest jään igaveseks tänulikuksJ

2,5 tundi lendamist sai läbi. Oli küll kahju lennukist lahkuda, aga samas kui poleks kahju olnud, oleks ka halvasti. Tegemist oli tõesti ühega parimatest päevadest siin Dornbirnis!

Dokumendid uuesti korda, lennukike graaži tagasi ja sõit Kolpinghausi juurde tagasi. Seal ootasid mind ees mu armsad külalised! Sellest rohkem järgmises postituses J

Seniks aga - päikest! Nagu ikka ja alati ☼