Minu õnn ja rõõm, minu pere!

Siin Dornbirnis olen kogenud palju õnne ja rõõmu. Üks neist oli seesama teisipäev, kui lendamas käisin, sest lisaks oli see ühtlasi ka päev, kui mu külalised saabusid J Nimelt, kallis ema ja Allan arvasid, et nad tuleksid hea meelega mulle siia külla J Ma ütleks, et paremini enam arvata ei saa :D

Suurepärane! Nii hea oli teada, et ema on tulemas ja veel parem oli neid Kolpinghausi ees ootamas näha. Tervitused-kallistused, auto asjadest tühjaks ja tegutsema. Päris tore oli vaadata, kuidas kapid täitusid eesti toiduga ja hea tunne oli vabalt eesti keeles rääkida.

Selle blogipostitusega loon kerge ülevaate sellest toredast ajast ja tegevustest, mis meil koos oli. Püüan kirjutada lihtsalt...aga hoiatan ette: lühike see ei ole!

Teisipäeval puhkasime pisut, eks neil oli päris pikk sõit ka. Sõime koos lõunat ja loputasime kuuma nahka Dornbirni jões.

Kolmapäeval alustasime hommikut hea eesti toiduga, mis mul keele alla viis (ja mina ei saanud aru, mida Kallis rääkis, kui ütles, et eesti leib on ikka hoopis teine jutt - on jah! Nämm!). Seejärel Farmers Markt, jalutasime ringi ja me Enega soetasime head juustu ning sünnipäevakingiks lilli. Astusime läbi ka sellest kaunist Dornbirni kirikust J Peale ühist lõunat ootas mind ja Enet ees saksa keele presentatsioon ja korealanna Nara sünnipäeva tähistamine, seega õhtul said külalised rahulikult Dornbirnis ringi jalutada ja puhata.

Otsi-otsi hoolega, kes on pildil? :D

Neljapäev algas Inaturaga. See on modernne muuseum erinevate interaktiivsete väljapanekutega ja selle eesmärk on anda hea ülevaade inimesest, tehnikast ja loodusest.
Alustuseks tehnika ja teadus, lihtsalt ja loogiliselt oli seletatud, kuidas miski ja miks toimib, kõikjal sai näppudega lähemalt uuritud.
Edasi loodus paljude erinevate loomade ja taimedega. Erinevad kivimid Vorarlbergist, loomade topised, elusad konnad ja putukad-mutukad, sai näha, kuidas keeristorm tekib ja lõpetuseks jooksurattal elektrit toota.
Kolmas osa Inaturast andis aimu inimesest. Sai kõndida mööda kurku alla kopsudesse ja edasi alakehasse ning näha, kuidas miski toimib erinevate organitega seoses. Minu jaoks oli Inatura päris põnev ja kindlasti raha väärt külastus (eriti kuna saime perepileti ja tänu sellele märgatavalt odavamalt).

Teadus ja tehnika

Juhend, et mis teha ja miks see nii toimib

Et näha kuidas tuul liigub ..aga eks niisama on ka tore mängida J

Päris vägevad topised olid

Oligi Edelweiss!

Keeristorm

Hiir rattal :D

Inatura järel astusin koolist läbi, õpetasin pisut eesti keelt ja õhtul käisime Karrenil ära. Sõitsime üles, tegime paar klõpsu ja üheskoos leidsime, et hea idee on õhtu veini ja taluniketurult ostetud juustuga lõpetada J

Karrenilt tagasi tulles

Reede otsustasime pisut kaugemale vaadata ja võtsime suuna läbi Šveitsi Konstanzi poole. Seal sai pisut ringi sõidetud, lõpuks ja küllap kõigi rõõmuks maha istutud, kõht täis söödud ning seejärel Bodensee äärde mindud. Bodensee on ikka iga nurga pealt päris kaunis ja olen õnnelik, et sai vastu võetud otsus minna järvele ringsõitu tegema. 45 minutit vee peal, pisut kohvi, tagasi mandrile ja suund auto poole.

Päeva jooksul olime püüdnud kätte saada ühte toredat neiut, kes Eestist Konstanzi kolis, et näha, kuidas tal hästi läheb J Viimase tegevusena Konstanzis saigi paar sõna juttu tehtud ja kallisid jagatud. Loodetavasti leiame temaga ühise aja ja ta jõuab mulle veel Dornbirni külla.

Magustoit..nämm!

Tõsijutt J

Sellise lisandi võiks kunagi endale aeda saada - hea murule pikali visata J

Õhtuks olid kõik Erasmuslased kutsutud Marktplatzile Anzieh baari, kus toimus Farewell Party ehk head-aega pidu. Kooli poolt korraldatud, jalgpalliks lausa lisatelekas tellitud ja meist pildid seinale jooksma pandud..aga esimesed tulid kohale 2 tundi hiljem. Pisut ebamugav oli, sest meie Enega olime ka ühed neist, peamise vahega, et meil oli pikk ja tore perekonnaga seotud reis, mitte me ei olnud seltskondlikud kuskil ühikas.

Laupäev oli üks mu lemmikuid ja kannab nime Lünersee. Lünersee on üks kaunis koht pisut Bludenzist edasi ja lühidalt öeldes tähendab mäel asuvat järvekest. Lihtsalt suurepärase vaatega koht! Mina, ema, Allan ja Ene võtsime auto ja Gabor ja Nikolai tulid bussiga kohale. 

Üles sõitsime gondliga, jalutasime ringi (korra jäi ka lumi teele), tegime palju-palju pilte ning otsustasime korra ka vette hüpata J Vesi oli ikka päris külm, kuid kerge kastmine tekitas hiljem ikka päris hea tunde J Paar julgemat lausa ujusid. Hiljem selgus, et ühele Erasmuslaste pundile meie seast oli öeldud, et ujumine on Lünersees keelatud...aga silti ju ei olnud. 

Seejärel sai võetud üks kõhutäis, pisut puhatud ning algas teekond mäest alla. Rada otseselt ei olnud, pigem selline võrdlemisi lahtise pinnasega teeriba. Mina ei kurda - pisut keeruline, aga samas väga põnev ja mõnus. Tegin paar korda ringivaatamiseks lausa peatuse ja kuidagi lapselikult tahtsin ikka vett lähemalt vaadata ja kivikesi katsuda :D Õnneks arvasid Ene, Gabor ja Nikolai, et hea mõte on pausi teha, head muusikat kuulata (oli tõesti hea mõte!) ning väga kaugele ma teistest ei jäänudki.

Päris hea panoraam tuli, eks? J

Need värvid!

Peaaegu talisuplejad :D

Tagasiteelt vaade J

Pidin ikka kohe..ei saanud ju mitte teha :D

Kohtumine kohalikuga

Nikolai tegi ka väga hea video Lünersee külastusest:

Koju tagasi, poest läbi ja autot pakkima. See oli alles paras väljakutse, aga kõik neljakesi võtsime oma parimad omadused tagataskust välja ja ühte pisikesse autosse mahtus mu ratas, suur Lepatriinu, Ene asjad, meie kingipakid jm ning ema ja Allani kotid. Hea töö! :D

Pühapäev oli tegelikult ema ja Allani jaoks kojumineku algus, minu jaoks aga väike seiklus ja rongisõit tagasi. Täpsemalt - otsustasime minu õnneks Imstis ära käia. Imst on koht pisut enne Innsbrucki ja külastuse põhjuseks oli maailma pikim Alpine Coaster. Üles sõidad tõstukiga, alla tuled coasteriga (no mis on selle eestikeelne vastus?), istud sellesse, haarad pidurikangid ja kihutad mäest alla. Kahjuks väga palju kihutamisest lõpuks välja ei tulnud, sest paarike, kes enne meid läks, arvas, et parem on liuelda. Seetõttu sai päris mitu korda hoog peaaegu kinni pirdurdatud ja siis me emaga koos torisesime :D Aga siiski päris tore kogemus! J

Väike jupp rajast

Tegin ikka hea pildi J

Ready to go!

Kella 15 ajal jõudsime Innsbrucki, vaatasime seal pisut ringi ja kuna arvasin, et hea meelega ostan pisut leiba Dornbirni, astusime ühte poodi sisse. Ma valisin selle poe kusjuures seetõttu, et vaateaknal olid saiad reas - mis oleks parem koht veel leivaostuks? Poodi sisenedes selgus, et need olid ainsad saiad-leivad, kõik ülejäänu oli pasta, oliivid, singid ja muu, mida Itaaliast leida võiks. Ka poepidaja oli puhas itaallane, kes pakkus meile saia, sinki, oliiviõli ja veini ning poest lahkusime pooliku saiapätsiga. Tore! J

Innsbrucki raudtejaam - koht, kus minu teekond Dornbirni algas 

J

Veel üks maius koos... J

Edelweiss

Järgmine peatus: Innsbrucki raudteejaam, kus kenasti mind Dornbirni rongile saadeti ja kust ema ja Allan koduteed alustasid.

See oli tõesti üks tore nädalajupp ja mul on siiani väga hea meel, et mulle külla otsusati tulla! Kindlasti seetõttu, et tore oli üle pika aja näha ja kallistada, koos ringi jalutada, seigelda ja ära teha (checklistist maha tõmmata) ning natukene ka seetõttu, et sain paljud asjad ära saadetud ja kojutulek on mulle sellevõrra kergem J

Tõesti - minu õnn ja rõõm on minu pere! Ei vahetaks mitte üht liiget ma välja!

Nädalake on mul siin Dornbirnis veel jäänud, siis tulen koju ja kallistan teid kõiki mitu korda! J

Esimene pilt veebruaris, teine pilt juunis - esimene ja viimane kuu Dornbirnis

☼