Raha või mitte raha?

Paratamatult keerleb pea terve inimelu ümber raha. Või pigem ümber selle koguse. Sama oli ka minu Erasmuse puhul. Enne siiatulekut peas keerelnud küsimusest 'Kas tulla või mitte?' sai üpris kiiresti 'Mille eest tulla või mitte?'

Erasmus programm on Euroopa Liidu programm, milles saavad osaleda kõik ELi kõrgharidust omandavad kodanikud läbi oma ülikooli, mis on programmiga liitunud. EL on sätestanud mitmed tingimused, sealhulgas, et õpingute eest raha võtta ei tohi või et õppurit toetatakse rahaliselt. Meie puhul tähendas viimane 430€ suurust toetust per kuu (+400€ transpordikulude katteks, aga sellega ju otseselt elamisega seoses arvestada ei saa).

Snipping tool-iga otse FHV koduleheküljelt

FHV tegi asja meile grammivõrra kergemaks ning riputas koolikodulehele kõik vajaliku info, sh kuludetabeli. See väike, kuid päris kasulik info ütles, et tuleks arvestada 700-800€ suuruse kuluga per kuu. Plaani sai võetud 5 kuud x 800€ ehk 4000€. EL kattis sellest 4kuud x 430€. Üks kuu läheb n-ö kaotsi, sest kuna reaalne siinviibimisaeg ei ole päevagi rohkem kui 4,5 kuud, ümardatakse see neljaks kuuks. Muidugi, kui lugeda lepingutingimusi peatüki „Millal peab tudeng raha tagasi maksma“ alt, tuleb välja, et vähem raha võib teoreetiliselt minu kasuks olla.

Küsimusele, mida teha ülejäänud 2280€ga, mis puudu on, vastasin mina "Õppelaen ja töökoht Jahtklubis". Milline on aga reaalsus?

Alustaksin sellest, et igale järgnevale tudengile, kes siia tuleb, ütleksin, et FHV info vastab tõele ja sellega tuleb arvestda. Samas sõltub väga palju ka oskusest end majandada. Mina, väike õnnelik, olen seda oskust juba teismeeast saati saanud lihvida. Ja kui alles terve juunikuu alles ees oli, teadsin, et võin enda üle uhke olla ja praegu, kus lõpp on ukse taga, võin seda vaid kinnitada. Minu kulud jäävadki 700-800€ juurde per kuu. Aga, nad sisaldavad kõiki neid suurepäraseid reise, täismahus.

Küsimus on ju tegelikult vaid selles, et kuidas ja kuhu keegi oma raha paigutab ja kuidas see kontrolli all on (märksõna ’Eelarve’). Ja olgem ausad – igakuised 100€ ’võitu’ tuli juba sellest, et me Enega kahekesi ühte tuba jagame. Järgnevad tulid odavama toidupoe eelistamisest, teatud kulude vältimisest (alkohol, peokulud, maiused, asjad, mida tegelikult vaja ei ole). Süüa tegin suuremas koguses, pikemaks ajaks ette ära. Menüü panin kokku selle põhjal, mis hea oli veel etema hinnaga. Ning nagu Ene oma blogis juba päris ammu kirjutas:

"Ma võin valida iga päev väljas söömise, pidudel suurte alkoholikoguste kummutamise, kalleima võimaliku ühiselamutoa, reisides kohvikutes söömise ja hotellides magamise. Või ma võin valida ise toidu valmistamise, odavaima ühiselamutoa, alkoholivaba kuu ja reisides Couchsurfingu kasutamise."

Miks seda koolis ei õpetata?

Kindel võib olla – elamine siin Vorarlbergi maakonnas on märgatavalt kallim, kui kodumaal, aga kulude suurus sõltub tihti inimesest. 

Kuigi raha on tihti väga tundlik teema ja ma tavaliselt seda parema meelega ei käsitle,siis mulle tundus, et tuleks sellest siiski vahelduseks juttu teha. Ma loodan, et maalinud pilti, et siin igat viimast senti loen ja poeriiulite vahel vesise suuga käin. Ei, jutu mõte oli teada anda, et kaalutletud ja kalkuleeritud eluviis tuleb mul päris hästi välja ja seda kinnitab minu siinolek ja head mälestused toredatest reisidest J

☼